2. käsk III osa – ebajumalakummardamise ohud

2. käsk  III osa – ebajumalakummardamise ohud

 Pea meeles ebajumalakummardamise hinda

Mis läheb meile maksma ebajumalakummardamine?

Tasub pidada meeles, et kümme käsku on antud meie, mitte Jumala kasuks. Tema on ebajumalakummardamise vastu mitte lihtsalt seepärast, et see röövib talt õigusega temale kuuluva ülistuse, vaid kuna see teeb meile kahju. Selle käsu, nagu ka kõigi teiste käskude puhul, peab ta silmas meie huvisid. See käsk tuletab meile meelde, et Jumal tunneb kiivust kõige suhtes, mis tahab võtta temalt ta koha. Jumal ei ole armukade mitte seepärast, et ta oleks mõni õel diktaator, kes tahab meie üle võimutseda ja mitte lasta meil elust rõõmu tunda.

Vastupidi, just seepärast et ta meid nii kirglikult armastab, soovib ta nii kindlalt teha lõpu kõigele, mis teeb meile halba. Kui Jumal võimalike kahjustajate suhtes niimoodi ei reageeriks, näitaks see, et ta ei hooli, millisesse puntrasse me ennast ajame.

Ebajumalakummardamine kahjustab meid kahel viisil. ESITEKS ta petab ja hävitab neid, kes sellega tegelevad, ja TEISEKS ta varastab meilt kõige väärtuslikuma, mis meil on: elava Jumala tundmise.

 

Ebajumalakummardamine petab ja hävitab sellega seotud inimest

KOGU EBAJUMALAKUMMARDAMISE ALUSEKS ON VALE. Me võtame asjad, mis ei ole Jumal, ja teeme näo, nagu nad oleksid seda. Tagajärjed on katastroofilised. Kõigepealt, ebajumalakummardamine valetab meile. Mõelge näidetele, mida me vaatasime:

–          Ebajumalaks muutunud loodus sosistab meile, et kui me teda teenime, näitab ta meile tõde ja tähendust ning annab meie elule eesmärgi. Kuid ta ei tee seda.

–          Seks kui ebajumal õhkab meile, et kui me teda teenime, annab ta meile alalise ekstaatilise rõõmu, rahulolu ja intiimsuse seisundi. Aga ta ei tee seda.

–          Keha kui ebajumal lubab meile, et kui me teda teenime, annab ta meile vabaduse teha, mida me iganes tahame, kus me iganes tahame. Aga ta ei tee seda.

–          Varandus kui ebajumal teadustab, et kui me teda teenime, tunneme, et oleme midagi saavutanud, tunneme rahulolu ja terviklikkuse tunnet. Aga ta ei tee seda.

Nad kõik valetavad. Nad ükski – välja arvatud mõne põgusa hetke jooksul – ei täida oma lubadusi. Palju aastaid tagasi ütles üks Vana Testamendi prohvet: „Need, kes ebajumalaid valmistavad, saavad petta, sest nende jumalad teevad nad võltsiks ja elutuks“ (Jeremija 10:14 NIV). Ebajumalad lubavad kokku maa ja taeva, aga anda ei suuda nad midagi; ja see pole üllatav, sest maailm pole ju nende oma.

Kuid see ei ole veel kõik, mida nad meile teevad, kuigi ka seegi oleks juba piisavalt halb. Lisaks valetamisele, nad ka orjastavad oma järgijaid. Püüdes saada teada, mida ebajumalad on tõotanud, meelitatakse meid üha sügavamale. Seksijumala teenijad teavad seda vägagi hästi: nad veedavad oma elu tühises, ohtlikus ja üha kurnavamas seksuaalse rahulduse jahtimises. Aga see on silmapete, sama ehtne nagu kullapott vikerkaare otsas. Samasugust mõju avaldab varandus kui ebajumal; sa võid sopata nõrkemiseni, aga tahad ikka rohkem. Ebajumalakummardamine on niisama rahuldav nagu soolavee joomine.

Põhjus, miks ebajumalad meid üha kõvemini oma haardesse võtavad, on lihtne. Kui me anname mingile osale loodud maailmast ülistuse, mis peaks kuuluma Jumalale, omandab see ebajumal meie üle võimu. Kui me asju kummardame, anname end nende teenistusse[1]. Me võime arvata, et nemad teenivad meid, aga tegelikult on vastupidi – meie teenime neid. NING EBAJUMALAD ON JULMAD ISANDAD.

Psalmides on kirjas järgmised sõnad ebajumalakummardamise kohta:

³ Aga meie Jumal on taevas,
ta teeb kõik, mis temale meeldib.

⁴ Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,
inimeste kätetöö.

⁵ Suu neil on, aga nad ei räägi;
silmad neil on, aga nad ei näe;

⁶ kõrvad neil on, aga nad ei kuule;
nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;

⁷ käed neil on, aga nad ei katsu;
jalad neil on, aga nad ei kõnni;
nende kurk ei kõnele.

⁸ Nende sarnaseks saavad nende tegijad
ja kõik, kes nende peale loodavad.

Psalmid 115:3-8

Psalmist ütleb kokkuvõttes seda, et EBAJUMALAD ON KASUTUD, kui sul abi vaja on.

Ning ta ütleb ka ,et nende valmistajad muutuvad nende sarnasteks: üha ebaehtsamaks, üha ebatõelisemaks, üha võltsimaks ja üha surnumaks. Ebajumalakummardamise häda on, et see muudab meid vähem kui inimesteks.

 

Ebajumalakummardamine võtab meilt pettusega tõelise Jumala

Ebajumalakummardamine varjutab tõsiasja, et Jumal tahab olla meie elu keskmes. Püha Augustinus alustas oma lugu pöördumisest järgmise mõtteavaldusega Jumala kohta: „… Sina oled loonud meid iseendale ja meie süda ei leia rahu enne, kui ta puhkab sinus.“ Ehk teisisõnu on meie elus „Jumala-kujuline tühimik“, mida võib täita ainult Jumal. Ebajumalad hägustavad seda tõsiasja hukatuslikult.

On olemas elav Jumal ja teda me peame kummardama. Kuid ma pean teile meelde tuletama, et Jumal on ebajumalatest väga erinev. Eelkõige on ta elav Jumal, kes on kõiges meist kõrgemal ja keda meie ei saa kontrollida. „Ma olen, kes ma olen“ on tema definitsioon iseenda kohta ja selle juurde kuulub tema täielik vabadus ja sõltumatus. Psalmis 115 öeldi tõelise Jumala kohta: „Meie Jumal on taevas ja tema teeb kõik, mis temale meeldib.“ Jumala olemusse kuulub metsik sõltumatus ja me peame seda austama. KUI ON OLEMAS OHT, ET ME EIRAME TÕELIST JUMALAT, KUMMARDADES TEMA ASEMEL EBAJUMALAID, SIIS ON OLEMAS KA TEINE OHT – KOHELDA TÕELIST JUMALAT VAID VEIDI SUUREMA EBAJUMALANA. TÕELISE JUMALA JUURDE TULLES KOHTUME KELLEGAGI, KES POLE KUNAGI MEIE KÄEVIIPE PEALE MEIE KÄSUTUSES.

C.S.Lewis vihjab sellele oma lasteraamatus: „Lõvi, nõid ja riidekapp“ kohas, kus Kopraisand räägib suurest lõvist Aslanist:

„Kes see Aslan on,“ küsis Susan.

„Aslan?“ imestas Kopraisand. „Mis, kas te ei teagi? Ta on kuningas. Ta on kogu metsa Valitseja …“

… “Ega ta ohtlik pole? Lõviga kohtumine on üpris kõhedusttekitav.“

„Seda muidugi, kullake, selles pole kahtlust,“ lausus Kopraemand. „Kes Aslani ette ilmub, ilma et ta põlv värisema lööks, peab kas eriliselt  vapper või lihtsalt juhm olema.“

„Ta siis pole ikka päris taltsas?“ tahtis Lucy teada.

„Taltsas?“ kordas Kopraisand. „Kas te üldse ei kuula, mida Kopraemand teile räägib? Kas keegi ütles, et ta taltsas on? Muidugist pole ta seda. Aga ta on hea. Ta on Kuningas, ütlen ma teile.“

Lewise Aslani-kirjeldus viib eksimatult mõtted Jeesusele. Tema on see, kes on hea, aga mitte „taltsas“, mitte ohutu. Ebajumalad on „taltsad“ ja seepärast pole neist mingit abi.

Mõte sellest, et elav Jumal on vaba, tegev ega allu meie manipulatsioonidele, on ikka ja jälle nähtav Jeesuse elus. Jeesust iseloomustab sõltumatus, mis võib ja isegi peaks oleme meie jaoks häiriv. Jeesust ei saa kunagi kontrollida ega sundida ütlema seda, mida meie tahaksime lasta tal öelda; ta ei „joondu kunagi parteiliini järgi“ ega marsi kunagi meie taktikepi järgi. Jah, ta peab oma tõotusi, aga omal moel ja omal ajal. Ta tahab, et me teda paluksime, aga me ei saa teda käsutada.

Selle on aga ka rõõmustav pool meile, kes oleme Jeesuse järgijad. Eespool ma ütlesin, et me muutume nende asjade sarnaseks, mida me kummardame, ning et surnud ebajumalad tekitavad orjastatud ebajumalateenijaid. Kuid Jumal ei ole nii nagu ebajumalad; tema on elus ja vaba; tema kuuleb, näeb, tunneb, räägib ja teab. Piibel õpetab, et me oleme loodud Jumala näo järgi, seepärast, kui me teda kummardame, muutume inimlikumateks, rohkem sellisteks, nagu meid on loodud olema. Jumalat kummardada tähendab saada vabaks.

Meil kõigil on vaja meeles pidada, et elav Jumal on vaba ja tegus. Veider küll, seda tuleb meil meeles pidada eriti oma kogudustes. Üks ristiusu ohte võib olla, et me omandame teatud arusaamise Jumalast ja tema tööviisist ning klammerdume selle külge. Need kujutlused või ideed kujunevad sageli kogemuste või õpetuste kaudu. Sageli on need head ja õiged asjad teatud ajal, kuid kui me jääme neisse meetoditesse kinni või klammerdume neisse, et see ongi kuidas Jumal tegutseb, siis oleme hädas. Me peame meeles pidama: meil on tegemist elava Jumalaga, kes on ehtsam ja elusam, kui me oskame ette kujutada. Me peame laskma Jumalal olla Jumal ja mitte kohtlema teda taltsa ebajumala.

 

Hoidu ebajumalatest

Oma vana mehena kirjutatud kirja lõpus ütleb Johannes: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalatest“ (1 Jh 5:21). See on nõuanne, mida me peame tänapäevalgi meeles pidama.

Tahaksin küsida, millised on sinu „fotod rahakoti vahel“, mis võivad sind vargsi suhtest Jumalaga eemale tirida. Kas on asju, millele sina oled toonud ohvreid – võib-olla sajala? Millest sa kõige enam räägid? Mida ütleb see sinu südame keskmes oleva kohta? Kui vaba sa oled asju ära andma või nendest loobuma?

Ebajumalad ei kummardamine ei puuduta mitte ainult meid. Selles käsus räägitakse ka ebajumalakummardajate lastest. Vangi võetakse terved pere- ja põlvkonnad. Mida kummardavad vanemad, seda kummardavad ka nende lapsed. On selge, panused on suured.

Kuidas on lugu sinuga? Me võime keelduda Jumala hoiatusest, jättes selle käsu unarusse. Aga nagu Piiblis Joona pidi raskustega õppima: „need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad osaduse“ (Jn 2L NIV tõlkes: „need, kes klammerduvad vääritute ebajumalate külge, kaotavad armu, mis võiks olla nende päralt“).

Nüüd julgustuseks ütleks, et äkki on see ebajumalaterohke ajastu, teisest küljest ka üheks ajaks, mil Jumal on jälle tegutsemas. Algkogudus sündis ja kasvas keskkonnas, kus ebajumalakummardamine oli normiks. Kogudus aga kutsus inimesi üles loobuma neist ja kummardama „ainust ja tõelist Jumalat. Jumalat, kes ei ole inimeste tehtud ega loodud.“[2]

Jumal teab, et „kujud“, mida maailm pakub, on sisutud. Ta teab, et kui me neid järgime, oleme lõpuks pettunud, laostunud ja väärtusetud. Väärjumalad üksnes võtavad, võtavad ja võtavad. Tõeline ja elav Jumal annab, annab ja üha annab.

 

---

[1] Mida tähendab kummardada mingit asja?

[2] 23 sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud:
„Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile. 24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud,  25 ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.  26 Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,  27 et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,  28 sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka
mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.” Ap. 17:23-28

 

2. käsk – sa ei tohi teenida ebajumalaid – II osa – 19.oktoober 2012

⁴ Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis
on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on
maa all vees!

⁵ Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand,
sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste
kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,

⁶ aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja
mu käske peavad!

 2.Moosese 20:4-6

 Oleme jõudnud 10 käsu teemas juba tagantpoolt teise käsuni, mis käsitleb ebajumalakummardamise aspekti meie eludes. Ebajumalateenistus kui selline ei ole enamasti meie eludes mingi kuju kummardamine, vaid pigem võivad head asjad meie eludes saada tähtsama koha kui meie Issand Jeesus. Selle paremaks mõistmiseks on raamatu autor välja toonud vägagi olulised punktid, mis aitavad meil läbi katsuda ka enda olukorda. Ta ütleb järgmist,  et ebajumalaid on nii palju ja nad on nii hästi varjatud, et lihtsat definitsiooni on raske anda, pigem tuleks vaadata, mida kristlased ütlevad enda Jumala kohta.

• Jumal annab nende elule eesmärgi, tähenduse ja teostumise
• Jumal reguleerib nende käitumisviisi.
• Jumal on fookus, mille ümber koondub nende olemasolu.
• Jumal on sageli nende mõtetes ja nad vaimustuvad Jumalast.
• Mõtted Jumalast lohutavad neid siis, kui nad on masendunud.
• Nad loevad Jumalast, nad räägivad Jumalast, nad sõbrustavad nendega, kes on sama moodi Jumalale pühendunud.
• Nad ihkavad enam Jumalat.

Seega on ebajumal meie elus miski, mis hakkab Jumalat tema keskselt positsioonilt välja tõrjuma. Ebajumal on mis tahes asi, mille me saame ülaltoodud lausetes sõna „Jumal“ asemele panna. Proovi panna sinna asemele „vara“, „karjäär“, „sport“, „muusika“, „seks“ või mis iganes. Just see ongi ebajumal. EBAJUMAL ON SEE, MILLE NIMEL INIMESED ELAVAD. Ebajumal on see, mis täidab meie mõtteid, kui me öösel ärkvel oleme; ebajumalad on need, mis laiutavad klantsajakirjade lehtedel; ebajumalad on need, millele me pühendame oma aega, raha ja energiat. Ebajumalakummardamine toimbu siis, kui mõni väärtus, idee või tegevus on meie jaoks Jumalast kõrgem.

Milles on küsimuse tuum?

Miks me oleme nii altid ebajumalakummardamisele?

Kas ebajumalad on üldse nii halvad?

Usun, et kui me neile küsimustele vastata oskame, oleme kõvasti edasi jõudnud oma arusaamises ebajumalakummardamise olemusest.

Ebajumalakummardamise veetlus

Milles peitub siis ebajumalakummardamise veetlus, et me inimestena nii kergesti sinna langeme?

Kindlasti tuleks mainida, et mitte kõik ebajumalad ei ole olemuslikult halvad, vaid sageli on kõige ohtlikumad ebajumalad moonutatud head asjad. Eelpool nimetatud asjadest: raha, vara, karjäär, sport, muusika ja seks, ei ole iseenesest halvad asjad. Need on meile annid Jumalalt ning heade asjadena on nad meile veetlevad. Kuid just kõige parematest asjadest saavad sageli kõige ahvatlevamad ebajumalad.

Isegi kogudused ei ole ebajumalakummardamisest automaatselt vabad. Orelid, ülistusrühmad, suurepärased jutlused ja õige teoloogia on kõik head asjad, ja pole põhjust, miks me ei võiks nende üle uhkust tunda. Kuid liigagi kergesti võivad nad ebaproportsionaalselt olulise koha omandada. Kui see on sedasi juhtunud meiega, siis hakkame kuulma põlglikke hääli, mis ütlevad, kui palju kehvemad on kogudused, kellel neid asju ei ole. Sellest hetkest alates on need asjad lakanud olemast head, nad on hakanud muutuma ebajumalateks. KUI NAD SAAVAD LÕPUKS SELLE FOOKUSEKS, KES ME OLEME JA MIDA ME KOGUDUSTENA ESINDAME, SIIS ARVAN, ET JUMAL SAGELI LAHKUB VAIKSELT TAGAUKSE KAUDU. TEMA EI TAHA JAGADA OMA ÜLISTUST EBAJUMALATEGA.

Teine veetlev asi ebajumalate puhul on see, et nad on meile taltsad jumalad, keda me võime hoida endast ohutus kauguses.

Esiteks ei nõua nad meie käest kõlbelises mõttes nii palju kui tõeline Jumal. Tõeline Jumal on nii kompromissitu, et ebajumalad kujutavad endast meeldivat alternatiivi. Näiteks ei jõua nad enamasti, et me loobuksime abielurikkumisest, valetamisest või varastamisest, aga Jumal teeb seda.

EBAJUMALAD PAKUVAD INIMESTELE VÕIMALUSE TEHA ENDAL KONTROLLITAV JUMAL: SELLINE, KELLELE NAD VÕIVAD ISE TINGIMUSI SEADA.

Veel üks asi, mis võib meid ebajumalakummardamisse viia on see, et meil sageli on raske Jumalat ette kujutada ja seetõttu on meil kerge luua mingi kujutis või sümbol, mis peaks aitama meil Jumalat hoomata. Probleem on aga, et kummardamise abivahendid võivad kergesti muutuda kummardamise objektideks. JUMAL TEAB, ET IGA PILT, MILLEL ME TEDA PRTRETEERIME, KUJUTAB TEDA VÄIKSEMANA, KUI TA TÕELISELT ON.

Lõpuks me hakkamegi mõtlema temast vastavalt omatehtud pildile.

JUMALA KOHTA PILDIGA TÄITES ME OTOSEKUI KUSTUTAKSIME PÄIKESE JA ASENDAKSIME SELLE 45-VATISE ELEKTRILAMBIGA.

 

Ebajumalakummardamine kui abielurikkumine

Üks parimaid võrdpilte inimese ja Jumala vahelise suhte kohta on abielu. Abielusuhe on teisi suhteid välistav. Ükski abielu ei saa olla õnnelik ja täisväärtuslik kui ühel või mõlemal abielupoolel on keegi kolmas isik, kes on lähedasem kui ta enda abikaasa. Nii pea kui keegi „teine“ saab olulisemaks oma abikaasast, lakkab lähedas abielupoolte vahel kuni see ei ole uuesti taastatud. Ei ole võimalik armastada ühte inimest ja sallida teisi armastusi tema elus. Ei ole võimalik armastada kedagi ja olla ükskõikne tema armusuhete vastu teistega.

Ja just abielu võrdpilt aitab meil mõista ebajumalakummardamise tuuma.

Õieti puudutab teine käsk seda, kuidas me armastame Jumalat – ja selle suhte lähim maine paralleel on abielu.

Abielus ei ole ruumi ühelegi teisele isikule just seepärast, et abielu põhineb täielikult ainulaadsel ja teisi välistaval suhtel kahe inimese vahel. See välistavus on abielu sisuline tuum. JA MEIE SUHE JUMALAGA PEAB OLEMA SAMASUGUNE.

Nii nagu mees ja naine annavad tõotuse ainult teineteisele, nõnda annavad ka Jumala ja tema rahvas tõotusi: tema tõotab meid kaitsta ja õnnistada ning meie tõotame teda usaldada ja talla kuuletuda. IGASUGUSE LEPINGU – OLGU IIDSE VÕI NÜÜDISAEGSE – VÕTMEELEMENT ON SELLE PIIRATUD LOOMUS; TA ON AINULT NIMETATUD OSAPOOLTE VAHEL.

Samasugune teisi välistavus, mis on abielu tuum, on ka meie Jumala-suhte keskmes. Kui selle üle järele mõelda, siis kahe inimese vahel ei  saa olla mingit südamelähedust muidu, kui kõik kolmandad isikud kindlalt kõrvale jäetakse.

EBAJUMALAD NIISIIS ON ASJAD, MIS AHVATLEVAD MEID EEMALE AINUSIDEMEST JUMALAGA. Nad kõigutavad otseselt selle suhte alust, tuues mängu „kellegi teise“. JUMAL ON NIISAMA LEPPIMATU OMA VAHEKORRAS MEIEGA NAGU ÜKSKÕIK MILLLINE ABIELUPARTNER – ISEGI ENAM. Piiblis kasutatakse selle kohta üsna jõulisi väljendeid, milliseid tagajärgi omab ebajumalate toomine suhtesse Temaga. See on abielurikkumine, truudusetus, vandega kinnitatud lepingu rikkumine, kõige jõhkram usalduse ja pühendumuse murdmine.

LÜHIDALT ÖELDES, JUMAL TAHAB, ET MEIE ÜLISTUS KUULUKS AINULT TEMALE.