MEIE USUME ÜHTEAINSASSE JUMALASSE, KÕIGEVÄELISSE ISASSE, TAEVA JA MAA, KÕIGE NÄHTAVA JA NÄHTAMATU LOOJASSE.
Credo in unum Deum, Patrem omnipotentem, factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium
Kirik on formuleerinud mõned ametlikud usutunnistused, millest tähtsaimad on Apostellik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus. Mõlemad väljendavad algkristlike koguduste usku. Nende usk on ka meie tänane usk.
Usutunnistust nimetatakse ka kreedoks, ladinakeelse sõna credo järgi, mis tähendab “mina usun.”
Katoliku kirik ütleb, et meie usk ei ole meie endi poolt välja mõeldud, vaid me saame selle Jumalalt kiriku kaudu[1]. Kuid ilmselt oleks täpsem öelda, et me oleme saanud selle usu Jumala enese ilmutuse kaudu, mida ta on meile teatavaks teinud oma prohvetite ja sulaste kaudu ning viimseil päevil on Ta meile rääkinud oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu, ja selle kuulutuse kandjaks on Kirik ehk siis väljakutsutute kogu, kes on saanud oma kutse Jumala poolt ja on sellele ka jaatavalt vastanud.
Nikaia usutunnistus, mis kinnitati Kirikukogu poolt 325 aastal, formuleerib selgesti kõik olemuslikult tähtsad kristlikud õpetuslaused Jumal Isa, Jumal Poja ja Jumal Püha Vaimu, kiriku, pääste ja inimsaatuse kohta.
Selle formuleeringu tagamaad olid aga siis vaidlused esimeste sajandite koguduses, mille algatas siis üks õpetatud Egiptuse (Aleksandriast pärit) preester Arius, kes eitas Jeesuse; Poja, igavest olemusühtsust Isaga. Seega eitas Arius ka Jeesuse jumalikkust. Neist asjadest me rääkisime eelmisel korral natuke pikemalt.
Meie usume ühteainsasse Jumalasse (Credo in unum Deum) – oleks täpsem öelda „Mina usun“ ühteainsasse Jumalasse, sest sedasi on see väljendatud ladina keeles.
Ühe teose autor esitab siinjuures väga olulise küsimuse ehk võiks lausa öelda eksistentsiaalse küsimuse –
MIDA TÄHENDAB USKUDA JUMALASSE?
On olemas erinevaid usutasemeid:
– Intellektuaalne usk. Seda laadi usk ei muuda sinu elus mitte midagi. See on see, kui me võtame mingi asja teadmiseks nagu näiteks, et Moskva on Venemaa pealinn – sa kuuled seda või loed kusagilt ja võib-olla ei ole sa seal ise kunagi käinud, sa kas võtad selle teadmise vastu või hülgad selle oma mõistusega. AGA SEE EI MUUDA SINU ELU.
– Usk, mis toob mõningase muutuse. Näiteks väide, et kui ma teen mõningasi füüsilisi harjutusi, siis see paneb mind ennast paremini tundma või ma saan parema enesetunde, kui ma teen pisut trenni. Kuid selleks, et seda saavutada, pead sa oma teadmised panema tegudesse ning alles siis omab see mingit mõju inimese tervisele ja enesetundele.
– Usk, mis nõuab vastust. „Mina usun, et koos Jumalga, on kõik asjad võimalikud.“ Kui ma tõeliselt usun seda, siis muudab see kogu minu eluvaadet. Ning Nikaia usutunnistuse alguslause „Mina usun“ , on kindlasti seda laadi usk.
Jakoobuse kirjast võime lugeda sarnaselt:
„19 Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust. 20 Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?“ Jakoobuse 2:19,20
Kas kurjad vaimud usuvad Jumalasse? Nagu lugesime, jah nad usuvad. Nad usuvad, et Jumal on olemas, aga ta ei „usu Jumalasse“. Ta usaldab rohkem enda tahet ning umbusaldas Jumal plaani igavesele õnnele.[2]
Seega tunnistades „Mina usun“, nii nagu see on Nikaia usutunnistuse alguses, ei tähenda mingi teadmise intellektuaalselt omaksvõttu, vaid kindla otsuse tegemist ja selle järgi elamist. Nii nagu Jeesus esitas oma jüngritele kutse „tule ja järgne mulle“, samamoodi teeb Jeesus seda ka täna. Ning me oleme valiku ees kas minna ja järgneda või mitte.
ühteainsasse Jumalasse
Kristlased, nii nagu ka juudid ja muhameedlased, on monoteistlikku usku. See tähendab, et kristlased usuvad ühte Jumalasse, mitte paljudesse nagu see on paljudes teistes religioonides nagu hinduism jm. Samuti oli tolleaegne ühiskond selline, kus kummardati ja teeniti mitmeid eri jumalaid (õnne ja küllusejumal, sõjajumal, päikese jumal, armastuse jumal, vee jumal jne.) ning sõna „ühteainsasse või ühte Jumalasse“ oli hädavajalik lisand usutunnistusel. Piibli Jumal ei ole jumal teiste jumalate seas, vaid Jumal suure algustähega. Ta on ainus Jumal, kes ka tegelikult seda on. Shema, heebrealaste igapäevane palve, algab sõnadega:
„Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.“ – 5.Moosese 6:4
Muidugi kristlaste monoteism on natuke erinev juutide ja muhameedlaste omast, kes usuvad, et Jumal on ainuisikuline ja üks persoon ning nagu islamis rõhutatakse tugevalt, et Jumal on üks ja tal ei ole poega.
Kõigeväelisesse Isasse (Patrem omnipotentem)
Jumalat nimetas oma Isaks Jeesus ning ta andis selle sõna ka meile Jumala kohta. Kui tänapäeval on see väga tavaline, et me kutsume Jumalat oma Isaks, siis ei olnud see mitte nii tavaline alguspäevadel – see oli unikaalne Kiriku Jumala kontseptsioon. Mitte ükski teine religioon ei too Jumalat sellisesse intiimsesse suhtesse inimesega, et me võime ennast kutsuda Jumala lasteks.
Seega seesama üksainus Jumal on ka kristlastele Isaks. Ehk siis Jumal ei ole meile ainult Jumalaks, vaid ka Isaks. See teeb meie suhte Jumalaga väga isiklikuks.
Samuti ütleb see, et Jumal on armastav Jumal, kes on osavõtlik oma loodu suhtes.
Kindlasti ei saa me sellest teha järeldust, et Jumal on meessoost ega naissoost – ta on Jumal. Ta ületab aga kaugelt isaduse või emaduse, mida inimene võib pakkuda oma lastele. Jumal on eeskujuks ja standardiks nii isadusele kui emadusele. Mitte keegi aga ei ole isa sel moel nagu seda on Jumal.
„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ Matteuse 7:11
Võimalused, kuidas tuleks mõelda Jumalast kui isast:
– Ta on Universumi isa, sest Tema on kõik selle loonud;
– Ta on inimkonna Isa, sest Tema tegi inimese;
– Armastav ja hooliv isa, kes tahab, et me oleksime koos Temaga;
– Isa, sest Ta hoiab meid;
– Isa, sest Ta teeb meist oma lapsed läbi ristimise;[3]
Need on siis teesid, mida katoliiklased on kirja pannud.
See tähendab, et Jumal, kes kõik on loonud ka valitseb kogu loodu üle. Ja ta ei ole mitte ainult Isa või vägev isa, vaid ta on Kõigeväeline, ehk siis kõik on tema kätes ning see lisab sõnale Isa veelgi tugevama usaldussuhte.
„Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” Luuka 1:37
Kas on siis midagi, mida Jumal teha ei saa? Jah, ta ei saa valetada, ta ei saa teha pattu, sest see ei ole tema loomuses. Ta on võimetu tegema midagi sellist, kuna ta on täiuslik ja püha Jumal.
See ei tähenda seda, et Jumal saaks teha ükskõik mida, mis meile ei ole probleemiks – valetamine jne või nagu lapsed aeg-ajalt ütlevad, et ma kutsun oma Isa ja ta annab sulle tappa.
Selle all me mõistame, et ei ole olemas ühtegi väge, mis suudaks tagasi võtta seda, mida Jumal on teinud ja et ei ole olemas ühtegi väge, mis suudaks teha vastu sellele, mida Jumal lubab teha.
Taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse
(factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium)
– osad varakiriku aegsed sektid nagu gnostikud ja markionistid uskusid, et Jumal isa lõi ainult vaimse maailma, aga „kuri“ Jumal (Keda kutsuti demiurgiks) lõi sarnaselt materiaalse maailma.
Markioni käsitluses oli looja üksnes alluv olend – demiurg, kes kurjast mateeriast oli maailma kujundanud. Ta nimetas seda „juutide Jumalaks“. Lunastuse Jumal aga, kes asub sealpoolsuse kättesaamatus kaugusees, on armastuse Jumal, kes oma hea saadiku Kristuse on saatnud inimeste juurde, kuid mitte tõelise inimesena, vaid Vaimuna.
Apostellikus usutunnistuses puudus viimane osa „nähtava ja nähtamatu“.
Nüüd tänapäeval, tähendab see, et me ei usu, mitte evolutsiooni teooriasse, mille järgi tekkis kõik suure paugu tagajärjel iseenesest ja et iseenesest on arenenud elu planeedil Maa. Ning, et juhuste kokkulangemise tagajärjel on see kõik tekkinud, mis on tekkinud.
Kristlik usk on kreatsionistlik, et siis usk, mis usub, et kõike mis on tekkinud, on tekkinud Jumala tahtel.
Kristlaste seas on vahel ka arvamus, et kui Jumal lõi maalima, siis evolutsioon on ehk selle kirjeldus, kuidas kõik vaikselt nö hakkas arenema peale „Sõna välja rääkimist – saagu“.
Kunagi olin samal arvamusel, kuid täna on selle juures üks aga. Nimelt Piibli järgi tuli surm maailma alles peale pattulangemist. Seega oli eelnevatel liikidel raske välja surra.
16 sest tema läbi on loodud kõik, is on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu,
olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Koloslastele 1:16
Seega Nikaia usutunnistuse esimene lause ütleb meile, et kristlastena usume ühte Jumalasse, kes on meile Isaks ning kes on Kõigeväeline ja kelle tahte läbi on kõik asjad loodud nii nähtavad kui nähtamatud.
Valdo Nõlvaku blogi 